Pärsia kassi isa Arthurile meeldis koguda ilusaid asju: tasse, vaase, vaipu. Üle kõige meeldis talle antiik, eriti siis, kui sellega käis kaasas ka põnev lugu. Ta reisis tihtipeale väga kaugele, et häid antiikesemeid osta.
Elutoa riiul oli Arthuri kogutud teetasse ja vaase täis.

Arthurile meeldis kutsuda külast sõpru enda juurde teed jooma ja jutustada neile oma kogu kohta lugusid. Tema sõpradele meeldisid need teeõhtud väga ja Arthuriga antiigist rääkides tundsid nad end väga elegantsena. Paraku aga ei olnud tema pere nii õnnelik. Nad pidid elutoas olema väga ettevaatlikud, et Arthuri tasse ja vaase mitte ümber lükata.

Arthur tundis end seepärast kohutavalt.
“Ma ei osta enam midagi,” lubas ta.
Järgmisel päeval aga nägi ta ilusat vaipa ega suutnud vastu panna ja ostis selle ära. Teised Pärsia kassid olid üllatunud, kui nägid Arthurit suurt vaipa koju lohistamas ja arglikult ringi vaatamas.

Arthur tegi elutoa riiulid korda ja laotas oma vaiba maha, et kõik näeksid selle ilusat mustrit. Pärsia kassi beebi Bonnie ning Pärsia kassi kaksikud Nel ja Ned olid väga elevil. Nad veeretasid end pehmel vaibal ja roomasid ringi. Kui nad mängimisest väsisid, jäid nad vaiba peale magama. Paistis, et neil oli seal väga mugav, ja Pärsia kassi ema Cecilia panni neile sealsamas vaibal tekid peale.

Ka Pärsia kassi tüdruk Nora oli ilusast vaibast huvitatud.
“Ma korraldan moeetenduse ja kasutan vaipa laval!”
ütles ta ja hakkas õnnelikult etendusel kantavaid kleite ja ehteid kokku seadma.
“Ma tahan ka vaiba peal mängida,”
lausus Pärsia kassi poiss Felix ja jooksis sellest õhinaga üle. Vaid hetke möödudes olid kõik lapsed õnnelikult vaiba peal.

Järgmisel päeval tulid kõik külaelanikud Arthuri uut vaipa vaatama.
“Tere kõigile!” tervitas Arthur.
“Tore teid kõiki näha. Teile meeldib see vaip kindlasti, see on imeilus.”
Aga kui Arthur sõpradele elutuba näitas, tabas teda üllatus. Vaip oli laste tekkide ja mängude all peidus. Nii ei olnud vaiba kaunist mustrit üldse näha.

See aga ei häirinud Arthurit ja Ceciliat mitte põrmugi. Nad olid väga rõõmsad, et vaip lastele nii väga meeldis.
“Ma oleksin tahtnud teile seda imelist mustrit näidata,” ütles Arthur,
“aga nagu näete, meeldib see vaip kõigile. Nüüd on meil koht, kus kogu pere saab koos lõõgastuda.”
“Kui tore!”
ütlesid teised emad ja isad. Nad oleksid ka endale tahtnud täpselt sellist elutuba nagu Arthuril. Arthuri kogu viimane täiendus tegi kõik tõepoolest õnnelikuks.

LÕPP